2017 kokkuvõte

Selja taha on jäänud käsitöörohke aasta.

Löön oma tabelid lahti ja seis selline:
Olen aasta jooksul ära kudunud-heegeldanud 30649 meetrit lõnga, mis kaaluliselt teeb 9436 grammi.

Valmissaanud esemed:
kudumid
pikkade varrukatega naiste sviiter/kardigan - 7
meeste sviiter - 1
meeste vest - 1
lühikeste varrukatega naiste kleit - 1
lühikeste varrukatega naiste džemper - 3
õlasall - 2
mitmevärviline patentkoes sall - 3
müts - 1
kaelus - 1
sokid - 3 paari (üks paar meeste nr)
Muhuainelised sukad - 1 paar
säärised - 1 paar
kirikindad - 2 paari (meeste suurus)

heegeldatud esemed
õlasall - 2
linik - 1
köögirätiku pits - 2

Traditsiooniline jutt: tehtud on märksa rohkem kui blogida olen jõudnud. Ehk jõuan järgmisel aastal mõned tegemised tagantjärgi kajastada.

Järgmine aasta on meie kodumaa 100. sünnipäeva-aasta.
Selleks puhuks postitan siia ühed sini-must-valged kindad.

Idee on saadud Saarde kirikinnastelt https://www.muis.ee/museaalview/905159
ERM A 986:136/ab

Vardad: 1,25
Lõng Teksrena 100% villane 100g/350 m
Lõnga kulus 89 grammi

Head vana aasta lõppu ja teguderohket uut aastat!
Hoidkem üksteist ja oma kodumaad!

Maarjamäe Majade laste jalad sügiseks sooja / Charity

Ka sel aastal tegin natuke head.
Sel aastal võtsid Mustrimaailma foorumi naised nõuks kududa natuke sokke heategevuslikul eesmärgil. Kudumise teema: Maarjamäe Majade laste jalad sügiseks sooja.
Igaüks valis omale kahe lapse suurusnumbrid ette ja nõnda sai kokku ilmatu suur kuhi pehmeid ja ilusaid sokke.
Sellel aastal otsustasime, et ei jäta kudumist jõuludeks, kui kõigil on nagunii hästi kiire. Ja sokid kuluvad ju tegelikult palju varem ära kui jõulude ajal.
Minu valitud suurusnumbrid siis 39

 ja 43

Mõlemal sokipaaril kasutasin kahte erinevat lõnga:
väiksemal sokil BellaLana Marathon, värv 214 sinine ja
Alize Superwash, värv 4657
suuremal sokil Novita Nalle, värv 44 tumehall ja
Schachenmayr Regia 6-Fädig Color, värv 6972

Lisaks kudusime peremajade emmedele õlasallid.
Minu sall siis selline:

Sall on kootud meie oma ühekordsest maavillasest. Pits on kohe külge kootud, nii et Haapsalu salliga pole siin midagi pistmist. Aga näe, suurust ei oska nüüd küll enam öelda. Kas üldse kirjutasin selle kusagile üles, vot ei mäleta.

Asjade äraviimine kogumispunkti läks mul üle kivide ja kändude. Plaanisin oma pakikese viia WW lõngapoodi. Tööpäeval polnud kunagi mahti ja valisin välja ühe suvise laupäeva. Jõuan mina kohale ja loen ukselt: sel kuul on pood laupäeviti suletud. Läksin oma pambuga koju tagasi. Üks hea asi muidugi oli ka, polnud võimalust, et mõni lõngakera oleks näppude külge kleepinud.
Siis seisis pakike jälle nädalate kaupa kapi peal. Kui juba lausa viimne tärmin käes oli, pidin kaasa transpordiabi paluma. Jälle hea, abikaasale ei kleepu lõngad sõrmede külge.

Blogimisega ja piltidega olen tõsiselt hädas. Palju sel aastal valmissaanud asju on siiamaani pildistamata. Osasid asju ei saagi enam pildile, sest need pole enam minu käes.
Ja olemas on veel mõne kampsuni pildid, mis ootavad töötlemist. No seda põnevam keset talve sügiseste piltidega laiutada, kui ma ükskord ikka niikaugele jõuan.

Sylvia sokid / Sylvia Socks

Ehk mida teha jõulupühal.

Päkapikk sosistas, et kiirelt sokke vaja. Võtsin valge peenikese sokilõnga ja ühe lehemustri ette ja hakkasin kuduma. Kruttisin seda mustrit omavoliliselt ühte ja teistpidi, kudusin ja harutasin, muutsin, kudusin, harutasin, muutsin, kudusin ja tõstsin kõrvale. Loll on see, kes katsetab mustrit terve sääre peal. Sääreosa sai kootud ja kudum silma alt ära tõstetud.

Lappasin veel mustreid, ikka ei midagi, mis kõnetaks.
Siis lõin lahti FB Noviest kudugrupi ja hakkasin uudistama, millega teised vahepeal tegelenud on. Sinna oli vahepeal palju ilusaid kudumeid tekkinud. Seal oli just lõppenud ühe kirjumustrilise põlviku kudumine ja Sylvia sokid. No ei tea, kus mina sel ajal küll viibinud olin?
Korjasin mustrikillud kokku, otsisin kapist punase Novita Nalle välja ja panin vardad tööle.

Jõulupühad läksid mõnusas kudumeeleolus. Vahepeal tegin natuke süüa, vestlesin diivaninurgast külalistega ja lasin varrastel käia. Tänaseks on sokid kenasti kuivanud ja päkapikule üle antud.

disain: Niina Laitinen
Lõng Novita Nalle 75% villa, 25% polüamiidi, 100 g/260 m, värv 523
vardad 2,5
Lõnga kulus 90 grammi.

Speed Knitter Brioche Scarf

Ma pole vist varem kunagi ühtegi jõulukingitust nii vara valmis teinud.



Kuduma hakkasin seda salli veebruari keskel ja märtsi alguseks oli töö valmis. Ja panin siis kenasti kappi hoiule selleks ajaks, kui Mustrimaailma loosipakkide tegemiseks läheb. Ma ei teadnud veel, kellele see sall läheb, kuid lootsin, et igal juhul sobib see sall kingipaki sisse.



Ah et miks nii vara? Aga miks ka mitte. Väga jõulused lõngad olid olemas, salli kudumise isu ka ja  enne jõule nagunii vaba aega napib.

Kui pakid olid loositud, võisin loota, et sall sinna paki sisse sobib. Tahtsin paki sisse omaküpsetatud rukkileiva ka panna, aga nagu needus, kui on vastutusrikas küpsetamine, siis läheb midagi ikka metsa. Lisaks vormi sees kerkimisele otsustas leib ahjus veel ühe korraliku äkilise kerkimise teha, nii et koorik läks pealt lõhki ja külje peale tekkis suur naerusuu. Ei mingit kaubanduslikku välimust! Leib jäi omale. Kiristasin hambaid, ajasin jope selga ja vantsisin poodi šokolaadi järele. See nüüd polnud üldse see, mida ma mõtlesin, aga seekord siis sedamoodi.

 Muster on pärit raamatust Knitting Fresh Brioche by Nancy Marchant.

Lõng: Kingcole Galaxy DK 65% akrüül, 31% vill, 4% litrid, 50g/175m,
värvid 686 Red ja 733 Pluto
vardad 3,5

Mis päkapikud minule tõid, seda saab eelmisest postitusest lugeda.

Minul käis täna päkapikk

Osalesin sel aastal Mustrimaailma foorumi jõulupakivahetuses.
Täna sain paki kätte. Juba hommikul tuli teade paki saabumisest. Andis mis oodata tööpäeva lõppu!
Pood ja paki kättesaamine on ühes majas. Kaalusin, kas minna enne poodi ja siis paki järele või lähen kõigepealt paki järele. Otsustasin paki kasuks ja õigesti tegin.

Toidukoti ja pakiga korraga poleks ma kuidagimoodi hakkama saanud. Otsisin võtmed kotist välja, et saaksin ilma kohmitsemata ustest sisse, tegin korralikud käesirutused, et saaksin pakil ümbert haarata ja marssisin koju. Tuhka sest toidust.
Mul andis kohe sihtida sinna lifti uste vahele, et koos pakiga läbi mahtuda.

Mõtlesin alguses, et katsun pakkepaberi kenasti kätte saada. Harutasin ettevaatlikult, aga ikka hakkas paber rebenema. Harutamise lõpp meenutas pigem stseeni filmist, kus paberitükke lendab mitmes kaares, et kiiremini pakini jõuda.

Kui kuhja mullikilet pealt ära tõstsin, tuli nähtavale midagi põnevat. Katsusin tasakesi lõngakerakesi, et kas saan kätte, aga need olid mingi asja küljes kinni. Natuke uurimist ja õnnestus paki sisu kastist kätte saada.

Head pildistamise kohta kohe välja ei mõelnud.Aga pilt sai tehtud.

Nüüd pean natuke korteris ringi vaatama ja leidma pärjale väärika koha. See on   i m e i l u s!
Ja tass on väga mõnusa suure mahutavusega ning väga mugava sangaga. Hommikukohv seisab seal kindlasti kaua soe.

Aitäh, kallis Kayl, imearmsa kingituse eest!

Nüüd peaks ennast natuke tagant utsitama ja enda tehtud kingituse ka ära blogima.

Oh, Kuusepuu!

Seekord tuleb hoopis isemoodi postitus. Sisekaemus

Käes on imeline jõuluaeg. Inimesed lähvad justkui segaseks. Meeletu tunglemine kaubanduskeskustes, hunnikute viisi kingituste kokkuostmine. Kindlasti on olemas palju kingitusi, mis panevad kingisaaja silmad särama. Kuid väga palju on kingitusi, mis tehakse kingituse pärast, sest nii peab ju olema. Suure Lombi taga looklevad pärast pühi kaubatagastuskassades (jah, sellised on olemas ja asja tagastades piisab kommentaarist, et see asi mulle ei meeldi) hiigelpikad järjekorrad, et vabaneda mittevajalikest kingitustest. Aga sellest ma ei tahtnud kirjutada.

Tegelikult tahtsin kirjutada ühest ammusest traditsioonist: jõulupuust.



Nii kaua, kui ennast mäletan, on alati kord aastas kuuseke meie kodu ehtinud. Olid ajad, kui kuusk jõudis meie koju aastavahetuseks. Sest nii oli vaja. Vanemad mõlemad olid sel ajal pedagoogid ja kogukond oli pisike ning kõik su tegemised olid kõigile teada. Nõukogude pedagoogide kodus ei saanud olla jõulupuu, kui tahtsid olla kindel, et järgmisel aastal oleks töökoht olemas.

Aja muutudes hakkas puuke meie koju jõudma jõuludeks. Nii, nagu peab. Puu elas meie juures veeanumas täpselt nii kaua, kuni kuusele ilu antud. Olgu või veebruar käes. No kuidas sa viskad roheliste kasvukestega puu uksest välja! Neid kordasid on olnud mitu, kui kuusk õitsema on läinud.

Oleme toonud puukese kaubanduskeskuse eest platsilt. Oleme toonud/ostnud riigimetsast. Oleme ostnud aiandist istanduse kuuse. Oleme toonud langilt harvenduslõikusega maha vedelema jäetud kuusepuu. Süda tilkus verd, seal oli kümnete kaupa vedelemas imeilusaid puukesi. Mida me veel pole teinud, on kuuseinstallatsioon.

Nende puude all kasvas palju väikseid kuusebeebisid. Sügiseti seenel käies käisin neid ikka silitamas ja valisin mõttes välja selle aasta kaunitari, mis võiks jõuluõhtul tuba kaunistada.

 Nüüd jõudsin välja selleni, miks see kirjutis üldse sündis.
Ajendiks üks FB postitus, kus üks inimene jagas oma kuuseinstallatsiooni. Seal all läks puude ja maade jagamiseks. Enamus postitustest jäi läbi kumama, et ei too enam elusat jõulupuud tuppa, sest nii saab säilitada elusa puu metsas. Ma ei ole eriti agar kommenteerija, kuid sedapuhku lisasin sinna alla oma arvamuse. Ei, ma ei halvustanud installatsiooni ega põhimõtet, miks neid installatsioone tehakse. Kirjutasin lihtsalt oma seisukoha, miks võib ikkagi metsast elusa kuuse tuppa tuua.
Ega mul seda sõnastust siia otse panna pole (sest kõik teistmoodi arvamused kadusid sealt sama kiirelt kui Delfi peldikuseinalt, kui su arvamus ei ühti peavoolumeediaga).
Seal oli  kommentaar, et pildiloleva installatsiooni valmistamiseks kasutatud töödeldud puhtad puitlatid on metsa suhtes märksa suurem kadu, kui üks elus kuusepuu. See kommentaar kadus sealt postituse alt, nagu ka minu oma.
Minu mõte oli selline, et praeguse metsalangetustehnika ja meetodite puhul jääb pärast metsa mahavõtmist lage maa. Ükski väike kuuseke suure metsa all ei saa kunagi suureks puuks, sest see lihtsalt trambitakse metsa langetamise ajal pihuks ja põrmuks. Ja miks mitte tuua endale jõuluks koju suure metsa alt üks pisike puuke, mis saab korra särada, mitte ei lange metsatehnika roomikute all.

Sellest metsast on jäänud vaid lage maa ja mälestus

Praegu on selle koha peal lage maa, ei puid, ei kuusebeebisid. Aasta oli siis 2016 nov.

Oli ka postitus, et ise elan metsa keskel, aga tuba kaunistama tõin Jyski kuusekäraka. Minu südame alt käis läbi jõnksakas. Jõulukuuse kohta öelda kuusekärakas on kui pühaduse rüvetamine, olgu või plastikust.
Roheliste lehel on väga hea TABEL, kus võrreldakse erinevaid kuuski.
Panen siia plastikkuuse kohta ühe väljavõtte sealt tabelist: Kui ta enam sinu jaoks ilus pole, laguneb prügimäel 400 aastat. Kunstkuuski ei saa enamasti ümber töödelda. Ühe plastikust puu süsiniku jalajälg on 40 kg CO2.

Jah, kuni on veel suurt metsa, siis võimaluse korral toon ise kuusekese sealt suurte puude alt. Mõned aastakesed veel, kas meil siis enam seda võimalust on? Metsade langetamine käib hirmuäratava kiirusega, jättes endast maha musta maa.

Lisaks on olemas liinidealused, mis iga mõne aasta tagant puhtaks raiutakse, on olemas kraaviperved, sihid ja metsateede servad, kus puukesed kunagi suureks ei kasva.
Eelistan elava kuuse ja küünalde lõhna jõulude ajal.
Linnastunud inimesena ei jõua alati jõulude ajal metsa. Aga kui see on võimalik, süütan õueküünlad metsakuuse all ja poetan loomadele-lindudele midagi maitsvat kuuse alla.

Sel aastal mul veel kuusepuud toas ei ole. Kas üldse tuleb? Ma pole selles väga veendunud. Mitte sellepärast, et kuuske metsas säilitada, vaid väga proosalisel põhjusel: elamine on hetkel kui ladu, mis on remondiootel. See oleks mu esimene jõulupüha-aastavahetus, kui kuusk puudub. Aga äkki ikka toon väikese kuusekese selle imelise kuuselõhna ja meeleolu pärast, mis aitab ennast viia pühadelainele ja vaadata enda sisemusse.

Aitäh, armas lugeja, kui viitsisid lugeda ja kaasa mõelda!

Kaera kaie kirikindad / Estonian Mittens

Sain tellimuse kirikinnastele.

kaera kaie muster

Sooviks siis kirikindad keskmisele mehekäele ja kingituseks USA-sse. Ja et oleks kasutatud meie kolme lipuvärvi.
Lappasin kindaraamatuid ja otsisin inspiratsiooni. Sõelale jäi mitu mustrit. Päris sellist ajaloolist kinnast, mida kohe nende etteantud värvidega kuduma hakata, ei leidnudki. Valisin välja mõned mustrid ja kudusin kindavitsad valmis ning jupikese mustrit peale ka. Kolmas katsetus andis sobiva tulemuse. Nii et kahe kindapaari vitsad ootavad kudumise jätkamist.

kaera kaie muster

Nende kinnaste aluseks on ERM-ist pärit kaera kaie mustriga kindad.
Muuseumisse jõudsin kindad 1942. aastal Märjamaalt, Naistevalla külast, Runstüki talust.
http://www.muis.ee/museaalview/503479
Originaalkinnas on kootud valge, punase ja musta lõngaga.  Vahetasin punase lõnga sinise vastu välja.

Vardad: 1,25
Lõng Teksrena 100% villane 100g/350 m
Lõnga kulus 81 grammi

Dreambird KAL

Lühendatud read, ühevärviline vaheldumisi üleminekutega lõngaga on suurepärane kombinatsioon.

Ammu olen imetlenud Nadita Swings Dreambird KAL erinevate värvikombinatsioonidega salle. See disain on lihtsalt vapustavalt originaalne ja kaunis.

Värviline lõng ootas juba ammu salliks kudumist, kuid ühevärviline lõng puudus. Aktiivselt lõnga otsimisega ei tegelenud. Kui üks hetk juhuslikult avastasin, et Drops Flora võiks olla sobiva jämeduse ja koostisega, seadsin sammud lõngapoodi, et oma silmaga veenduda ja käega katsuda, kas valik on õige. Mulle meeldis.

Siis polnudki enam muud teha, kui tellisin salli autorilt mustri ja asusin kuduma.

Selle salli kudumine oli täiesti teraapiline tegevus. Iga suleke tuli ise värvi ja enne ei saanud vardaid käest, kui vähemalt järgmine suleke oli jälle valmis saanud. Lihtsalt pidin nägema, milline värvikombinatsioon tuleb.

Muster on lõpmatuseni pikendatav. Nii et kudusin, kuni värviline lõng otsa sai. Minu sallil on 19 sulge. Tegelikult päris paras arv mõnusalt pikaks salliks.

Lõngad:
Drops Flora, 35% peenekiuline alpaka ja 65% Peruu mägismaade villa segu, värv 06 must,
50 g/210 m.   Lõnga kulus 129 grammi

Lang Yarns Mille Colori Socks & Lace 75% villa, 25% polüamiidi, värv 870050,
100 g/400 m.    Lõnga kulus 93 g

Vardad 2,5

Vähemalt ühe unistuste linnu tahaks kunagi veel kududa. Põhitoon hall on juba ootel.

Muhuainelised sukad / Muhu Stockings

Tütrel oli sünnipäev tulemas ja tahtsin talle midagi kududa. Lihtsalt tavalised triibusokid ei isutanud, nii et pöörasin pilgud vanemasse aega. Tirisin riiulist välja hunniku sokiraamatuid, et mõtteid koguda. Päris mitu mõttepojukest tekkis, aga ikka polnud päris see, mida oleks kududa tahtnud. Siis meenus, et teises riiulis on üks ülimalt vahva raamat "Meite Muhu mustrid" ja mul oli idee olemas.

Nagu tavaliselt, õiget värvi lõnga kodus polnud. Nii et sain jälle ilma süümepiinadeta lõngapoodi minna.

Nende sukkade kudumine oli puhas nauding. Aluseks võtsin 5 erinevat sukka sellest imelisest raamatust ja kombineerisin mustrijupikesi kokku nagu hetkel meeldis. Viimase laia mustritriibu vahetasin välja siis, kui mul oli muster juba peaaegu kootud. Sukk tuli liiga pikk. Harutasin selle osa üles ja valisin kitsama mustri. Hinge jäi närima kahtluseuss, et uus mustritriip on ka liiga lai, aga jätsin selle üles harutamata. Nagu hiljem, pärast suka pesemist selgus, oligi suka pikkust natuke liialt palju. Viga tuli sisse tegelikult juba algusmustreid kududes. Sealt oleks pidanud midagi ära jätma. Aga päris nii palju polnud ma valmis harutama. Aeg surus peale.

Nende sukkade kudumisega suutsin ennast üllatada. Kudusin ühe suka valmis ja siis võtsin teise kudumise ette. Suureks üllatuseks tulid sukad täiesti ühte mõõtu. Suudan kampsunilegi täiesti erinevad varrukad kududa, kasutades kõige lihtsamat parempidist kudet. Hirm oli naha vahel, et kui sellise suka kihva keeran, siis harutamine mind ei rõõmusta. Kahte paari samasugust kududa poleks aga lihtsalt viitsinud ning aega poleks jagunud. Lihtsat valget jalalaba sain osaliselt siiski harutada. Mitte sellepärast, et oleksin valesti kudunud, vaid lihtsalt labaosa vajas kiiremat koondamist, nagu jalga proovides selgus. 

Kasutasin 4 erineva firma lõngasid:
Regia Trendpoint 4-ply 100g/420m  75%villa, 25% pm, 06623 roosa
Austermann Step Classic 100g/420m 75% uusvill, 25% PA, 1001 valge
Novita Venla  100g/420m  75%villa, 25% pm, 545 ruusunmarja,
Alize Superwash 100g/420m 75%villa, 25% pm, 60 must

Vardad 1,5
Sukapaar kaalub  157 grammi

Väike tõrvatilk ka: must lõng andis pesus värvi. Sukkade pesemise ajal oli pesuvesi pigem roosakas, aga ei midagi hullu. Kuivaksmuljutud sukad jätsin nöörile rippuma ja senikaua, kui mahalaotamise aluse valmis sain sätitud, avanes vannitoas väga ebameeldiv pilt - must värv oli valgunud teiste värvide sisse. Ühe suka valge pöiaosa oli ka värvi muutnud. Njah, nüüd on, nagu on. Lisapesemine parandas veidi asja, aga teistel lõngadel on nüüd musta varjund küljes.
Värviandva lõngaga olen oma elus korra väga rängalt karistada saanud, kui punane lõng otsustas ennast lihtsalt mööda tikitud rahvariidepluusi laiali määrida, kui laulupeol vihma kätte jäime. Aga ju siis polnud õppetund veel piisav, et pidin mäluvärskenduse saama.

Nüüd peaks võtma ette sinise-musta-valge ja endale Vabariigi sünnipäeva puhul midagi analoogset kuduma. Nii tore, saab jälle lõngapoodi minna :)

Lotus / Drops 179-15

Kusagil pole öeldud, et elu peab kerge olema.

Dropsi kataloogides on palju kenasid mudeleid. Nii leidsin ka Sügis & Talv 2017/2018 kataloogist mitu mudelit, mida kududa tahtsin.
Üks nendest on LOTUS, Drops 179-15. Mõnus lopsakas džemper, kootud Drops Air lõngast. Minu jaoks on see uus lõng, mida pole varem kudunud.

Tellisin lõnga ja tegin proovikudumise. Mustri järgi soovitatud varrastega polnud mul midagi teha. Soovitatud vardad 6 ja 5. Selliste varrastega võin kalavõrku kududa.
Sobiva koetiheduse sain varrastega 4 ja 3,5. Olen püüdnud ennast korrale kutsuda, et ei kooks liiga lõdvalt, aga isegi koos korralekutsumisega jämedamaid vardaid polnud mõtet kudumisse panna.

Lugesin juhendist silmade arvu ja see pani kukalt kratsima. Tundus ikka kole palju olema, isegi siis, kui võtsin kõige väiksema suurusnumbri ette. Minu jaoks oli kole kahtlane ka see, et soonikule oli tervelt 32 silma rohkem kui kereosale. Tavaliselt ma teen ikka soonikule vähem silmi ja kerele kasvatan vajaliku arvu juurde.
Õpetuse järgi tuli kuni kaenla alla välja pidevalt kahandada. No olgu siis. Kellukakujuline džemper, las siis olla soonikule rohkem silmi. Koon ja kahtlen. Mida kõrgemaks kampsun kasvab, seda rohkem ma kahtlesin. Kudusin kampsuni kuni vöökohani valmis, panin pika ringvarda olemasolevale lisaks ja pugesin kudumisse. Ha-ha, ma oleks võinud tänavalt esimese ettejuhtuva kopsaka inimese sinna sisse panna ja ikka oleks lai olnud. No kus ma sellise One-Size hõlstiga lähen, mida annab kaks korda ümber kere keerata. Harutasin kõik viimseni üles, tegin uued silmade arvutused, mis sobivad mu kerega ja ei mingit lotendavat soonikut. Silmi vähemaks kui kereosal ja arvestasin tavalise keskkohast kitsama kampsuni silmadega. Sinnakohta siis lõppes Dropsi mudeli lugemine. Ainus, mida kasutasin, oli keskel jooksev muster. Võisin rahumeeli õpetuse kõrvale tõsta.

Nüüd sujus kõik kui õlitatult. Kampsun istub kenasti seljas. Rahumeeli oleks võinud hoopis ülalt alla kuduma hakata, aga olgu siis seekord tavapärane alt-üles kudumine. Niipalju siis järgisin õpetust, et varruka ümber tegin mõned ripsisilmused. Õla peale kudusin mõned read ripskudet ja silmasin õlad nõelaga kokku. Nojah, ülalt alla kududes oleks sellest liigutusest pääsenud.

Kuna varrukatel mingit mustrit pole, siis enda elu lihtsustamiseks kudusin varrukad ülalt alla, kohe kampsuni külge. Üllatus-üllatus. Käeauk oli väga õige suurusega saanud. Varrukas istus suurepäraselt otsa, ei liiga kitsas, ei liiga lai. Hõõrusin juba rõõmust käsui, et seekord pääsen tavapärasest kolme varrukaga kampsunist.
Oeh, vara rõõmustasin.
Teine varrukas sai nii muuseas teleka taga passides kuni varrukasuuni ära kootud. Ei ma vahepeal mõõtnud ega kontrollinud. Ja mis ma näen, uus varrukas on laiem, kohe kahe silma jagu. Kas tõesti õnnestus mul varrukasuult kaks silma rohkem üles korjata? Loen silmused üle, kõik klapib. Ainus asi, mis ei klapi, on varruka laius. Nojah, teist varrukat kududes keskendusin televiisorile ja olin lahke kuduja. Enesekontroll oli pealt läinud ja kude tuli lihtsalt pehmem kui vaja. Nii saigi mu kampsun jälle kolm varrukat! See pole lihtsalt naljakas ka enam. Ajab vanduma...

Kaelust kudusin, kuni lõnga jätkus. Alustasin 2+2 soonikuga, Natuke enne tagasikeeramise kohta läksin üle 2+3 soonikule. See andis kaelusele mõnusat laiust juurde. Lisasilmuse jätsin pahempidise koe sisse, nii et sooniku silmade arvu muutust märgata pole.

Lõngast:
Drops Air, värv 16
50 g/150 m
70% alpakat, 23% polüamiidi, 7% villa
Lõnga kulus 304 grammi

Lõng on õhuline ja imepehme.
Kudum sellest jääb kohev nagu pilv.

Abikaasa katsus lõnga ja küsis, mis asi see on? Tema arvates see nüüd lõnga küll ei meenutanud.
Nojah, tema jaoks on lõng see, mis on jäme ja karune. Mida karusem, seda rohkem lõng.

Proovikandmise tegin ka juba ära. Ajasin endale kampsuni selga, jope peale ja läksime poereisile. Oli parasjagu hall päev, sooja kusagil 7-9 kraadi, üsnagi tuulevaikne. Sellise varustusega pidin esimeses poes juba otsad andma. Sokutasin jope sujuvalt abikaasa kätte ja sulasin edasi.
Esimesel võimalusel läks jope autosse ja ülejäänud linnaseiklus oli juba kampsuni väel (kampsuni all oli ikka midagi maika moodi asja ka :) )
Sain üsna paljude pilkude osaliseks. Ei teagi nüüd, kas vaadati kampsunit või imestati lihtsalt, miks jopet seljas pole, sest teised käisid jopedes-mütsides.

Pildistamise päeval siras taevas päike ja temperatuuri oli paari kraadi jagu rohkem. Vaatamata mõõdukale tuulele oli ikka mõnus soe olla. Igatahes on see kampsun üks mu lemmikutest praegu.