Müts emale

Kudusin emale sünnipäevaks mütsi. Müts ammu emal peas, aga polnud mahti pilte teha. Lootsin sellele, et kodus arvutis on pildid mütsist olemas.

Tahtsin paar päeva tagasi teha postituse mütsist, aga pilte läbi vaadates selgus, et mul pole sellest mütsist ainsatki jäädvustust. Hmm, kas tõesti jätsin pildid aparaadist maha laadimata? Paraku vaatas mulle vastu tühi mälukaart. Nojah, unustasin pildid aparaadist maha laadida, aga mälukaarti tühjendada ei unustanud.

Võtsin siis õega ühendust, kes praegu maal aastat ära saatmas. Nii et nüüd on mul hästi värsked pildid olemas. Tehnikasajand, eksole!

See on selline hästi kaval muster, mis on mõlemat pidi justkui parempidine. Nii et viimistluse tegin selliselt, et mütsi saab mõlemat pidi kanda. Üks nädal ühtepidi, teisel nädalal keerad mütsi pahupidi ja jälle uus müts. Selline two-in-one müts. Hetkel mul seda pahemat poolt näidata pole. aga küllap varsti teen uue postituse, kus selle mustri teine pool ka näha on.

Lõng: Ice Yarns Norsk 100g/220 m, 45% aplakat, 25% villa, 30% polüamiidi, värv 51951
lõnga kulus 83 grammi
vardad 3,5

Ja postituse lõppu panen kadedakstegeva pildi - vot selline ilus lumine ilm on praegu Lõuna-Eestis!

HEAD VANA AASTA LÕPPU!

Sokid - lõngahävitusprojekt

Rebase- ja siilikinnaste kudumisest jäi hulga lõnga järele. Kuna tegu on sokilõngaga, siis tuli jääkidest kolm paari sokke, selliseid hästi tavalisi triibikuid, mida on hea saapa sisse panna või lihtsalt sokkide väel mööda tuba ringi tatsata.

Lõngaks Novita 7 Veljestä
vardad 3,0
Kudusin ära 336 g lõngajääke

sokkide suurusnumbrid: 41, 40 ja 37

Kingitus kudusõbrale

Oi ma olen laisaks blogijaks muutunud.
Näitan siis seda pakki, mis ma Mustrimaailma kudusõbrale pühadeks saatsin.

Loosi tahtel tegin paki Kailile. Teades, et Kail on väga suurte oskustega kuduja, ei hakanud ma kudumite varianti üldse kaaluma. Kaevasin hoopis heegelniidid välja ja asusin heegeldama. Kõigepealt sai köögirätik omale pitsi külge. Seejärel tegin peotäie lumehelbeid ning küpsetasin täistera rukkijahust seemneleiva. Nagu pildilt on näha, läks leivaga pisut kiireks. Kell tiksus halastamatult ja polnud aega leivale piisavalt kerkimisaega anda ning tulemus lõhkise kooriku näol oli käes. Õnneks maitseomadusi see ei muuda. Igatahes jõudsin oma pakiga natuke enne postiautomaadi tühjendamist kohale.

Lumehelbed said siis sellised:

Lumehelvestega sattusin hoogu, nii et 12 lumehelbekest heegeldasin ka oma kuusele riputamiseks. Eks nendest tuleb uus postitus.

Kirikindad Hiiumaalt / Mittens from Hiiumaa

Sain väimehelt kindatellimuse. Kindad pidid tulema tema isa käe mõõtude järgi ja soovitud lõngavärvid olid meie oma lipuvärvid.

Panin oma kindaraamatud laua peale virna ja hakkasin kindamustrit valima. Jõudsin esimese raamatu 50. lehe peale ja sinna ma toppama jäingi. Raamat on Aino Praakli "Eesti mustrid ilma laande laiali". Rohkem ma enam otsida ei soovinud. Milleks oma pead ja mõtteid segamini ajada, kui hing ütles, et valik on õige.

Probleem kerkis üles sealt, kust kõige vähem probleemi kartsin - lõngamure. Valge lõnga leidsin kohe üles. Kott siniste ja mustade lõngadega on aga suure remondi käigus täiesti haihtunud. Kontrollisin lõngade olemasolu arvepidamisest, mälu ei petnud. Musta peaks olema veel mitu tokki ja siniste valik on mul ka korralik varutud.Tõstsin oma kastid ja kappide riiulid mitu korda ümber, tulemus 0. Ju me oleme praegu erinevatel orbiitidel ses maailmaruumis. Ühe koti servast leidsin nutsaka sinist ja teise koti seest mustjas-sinise lõnga. Pildi peal paistab see lõng must. Reaalis on ikka sinakas toon nähtav. Aga mitte ei tahtnud poodi uute lõngade järele joosta, kui mul on teadmine isiklikust lõngavarust. Niipalju siis lipuvärvidest.

Kindad said juba oktoobri alguses valmis, aga ma ei saanud varem postitust teha, sest kindad olid üllatuseks. Eile jõudsid kindad Hollandisse ja täna sain armsa pildi, kus peal õnnelik kindaomanik koos kinnastega. Jäägu see perepiltide hulka. Aga kindad olid täpselt parajad. Alati on võimalus, et isegi mõõtude olemasolu korral ei tarvitse kõik õigesti minna. Seekord läks hästi :)

Originaalkindad ERM-is: https://www.muis.ee/museaalview/873299

Lõngaks Läti Teksrena 100% villast 100g/350m
vardad 1,25
lõnga kulus 82 grammi

Lady Winter õlasall / Lady Winter Shawl

Näitan oma Mustrimaailma VIP salakudumise õlasalli

Salakudumine on üks põnev tegevus. Iial ei tea, mis varraste alt lõpuks välja tuleb. Nii ei tea ette ka seda, kui suur see asi tuleb ja kui palju reaalselt lõnga kulub. Siin on nüüd näide sellest, et sall tuli suur ja lõnga ei jätkunud. Häda sunnil kaevasin oma lõngakuhja laiali ja otsisin sama aga teist värvi lõnga salli jätkuks. Valikuid oli mitu. Alguses plaanisin teiseks lõngaks musta võtta. Aga hakkasin kartma, et sall tuleb liiga tume. Selle mererohelise pealtki ei taha muster hästi välja paista. Musta pealt poleks vist enam midagi näha olnud. Ja mustaga kudumine talvisel pimedal ajal on silmade surm. Nii et tõstsin musta kõrvale. Järgmine valik oli keskmise tumedusega hall, millel oli kerge rohekas varjund. Ja kolmandaks panin kergelt kreemika tooniga helehalli salli kõrvale. Nüüd läks asi keeruliseks, sest mõlemad valikud sümpatiseerisid. Lõpliku valiku aitas Kaisukas teha. Nii et jäi see kreemikas helehall. Küllap see ongi kõige õigem valik, sest pärlid on ka kreemikas-kuldsed.

Mustriks on Alla Borisova kaunis disain. Ühe tema salli olen hiljaaegu juba kudunud. See eelmine sall oli pisut keerulisema mustriga. Praegusel sallil oli keerukaid silmuse kombinatsioone märksa vähem ja muster läks natuke loogilisemat rada mööda. Suurus võrreldes eelmisega on väga tugevalt selle rohelise salli kasuks. Read läksid lõpuks nii pikaks kätte, et kudumine tundus juba lausa lõputa tegevusena. Vahepeal paningi salli käest ja tegin lihtsamaid-väiksemaid asju.

Lõng: Midara Roma, 100% villane, 750 m/100 g,
värv 520 Peacock. Lõnga kulu 89 g
värv 897 Gray. Lõnga kulu 51 g
Kokku niisiis 140 grammi.
Vardad 3,5
Pärleid kulus 22 g

Salli tiivasirutus sai 187 cm, kõige laiem koht keskel on 77 cm

Päkapikk käis külas

Kingitust saada on nii tore!

Mustrimaailma foorumi usinad käsitöölised otsustasid ka sel aastal üksteisele pühade puhul loosipaki teha. Minu pakk jõudis juba kohale!

Aitäh, kallis Kayl!
Piparkoogid on väga maitsvad!
Kudumise kotti mul polnudki, kasutasin siiamaani üht panga reklaamkotti. Selle sangad pole otse loomulikult mõeldud käsitöö käevangus kandmiseks. Nüüd on mul kohe täitsa õige kott olemas.
Esiplaanil olev lõngaviht on käsitsi värvitud. Imekena, kas pole?
Kaardi sisu ei hakka siia ümber kirjutama, aga kõik see, mis seal kirjas on, on järgimist väärt. Täpselt nii ma teengi! Purk saab täpselt selle ülesande ja lõngavihist tuleb täpselt see, mis kaardil kirjas.

Nüüd pole muud, kui pean ennast ka mobiliseerima. Natuke on vaja veel toimetada. Aga kui kõik plaanipäraselt läheb, saan ülehomme oma paki ka päkapikule üle anda.

Pühade aeg on imetore!

Komplekt Metsviinapuu

Lapselaps proovis mu randmesoojendajaid kätte. Täitsa parajad olid. Pakkusin talle, et käi nendega natuke ringi ja siis ütle, kas meeldis ning kas tahad omale ka saada. Randmesoojendajad meeldisid.

Otsisin kapist üles lapselapse kampsunist ülejäänud lõngakerad. Lappasin natuke mustriraamatuid ja nii need randmesoojendajad sündisidki.

Mõtlesin natuke aega, mis nime võiks sellele mustrile anda. Otsisin analoogiat loodusest - justnimelt, sügisene metsviinapuu. Sel sügisel olid metsviinapuul väga rikkalikud marjakobarad ja nõnda see muster nime saigi.

Lõng: A.P.D.O.O. Silvija, värv 03, aprikoos
50 g/ 116 m, 70% villa, 30% siidi
Lõnga kulus 54 grammi.
Vardad 2,5

Lõnga jäi mul veel järele. Pakkusin mütsi kudumist ka. Mõte meeldis.

Kohendasin pisut mustrit ja müts sai selline:

Mütsile kulus lõnga 84 grammi.
Vardad 3,5

Müts venis pesus pisut rohkem pikkusesse, kui ma eeldasin. Olin juba valmis jupi maha harutama, aga otsustasin kõigepealt pähe proovida. Mütsi mulle tagasi ei toodud. Pidi nõnda ka hea olema.

Soolapadjad / Salt Pillows

Täna tuleb üks täiesti plaaniväline postitus.

Tütar astus meie juurest läbi ja küsis oma pikaleveninud nohule abi. Et kas saaks meie käest laenuks soolapatju. Kaevasime oma soolapadjad sahtlist välja. Aga anda hästi ei tahtnud. Nad on meil juba päris eakad. Otsisime kapist kangajupi (nõukaaegne flanell) ja tegin lapsele uued soolapadjad. Ja kuna natuke kangast jäi veel alles, siis õmblesin kogu kangajäägi soolapatjadeks. Meie vanad padjad läksid väljateenitud pensionile.

Et kui nüüd kellelgi tekib küsimus, mis nende patjadega tehakse, siis need aetakse soojaks ja pannakse põskedele ning pikutatakse rahus, kuni padjad on maha jahtunud. Järele proovitud juba ammusel ajal, aitavad nohu vastu võidelda ja enesetunnet parandada.
Kausikese sees on taimetee segu, mis on kokku sätitud taimedest, mis aitavad hästi käheda kurgu ja vesise nina korral.

See postitus pole mingi käsitöö näidisetalon. Pigem tuletan meelde, et väga lihtsate vahenditega on võimalik ennast ise aidata. Kapist mingi tihedama puuvillase kangatüki peaks igaüks leidma, kotikese saab või käsitsi kinni õmmelda, kui õmblusmasinat pole käepärast. Tegelikult aitab kasvõi tihe puuvillane sokk, kuhu saab jämeda meresoola või lauasoola sisse panna ja sõlm peale.

Nii et kõik võitlusesse nohu vastu lihtsate koduste vahenditega!

Sukad Eesti kirivöö ainetel

Need on tegelikult sukad versioon 2. Versioon 1 istub siiamaani poolikuna televiisori laua peal. Aga küllap saavad need ka kunagi valmis.

Asjatundjad Eesti rahvariiete alal haaravad neid pilte nähes ilmselt validooli järele. Rahustuseks võin öelda, et sellises komplektis need sukad olidki ainult pildistamise jaoks.
Seelik on Türi triibustik, Muhu pätid varba otsas ja kolme kirivöö mustrite ainetel sukad jalas. Kompott missugune!

Altpoolt ülespoole minnes on vöökirjade järjestus selline: esimene on Türi, teine on Kihelkonna ja kolmas on Halliste muster.

Nüüd siis nende sukkade saamisloost. Väimees tellis oma emale kingituseks meie rahvusvärvides sukad. Mõtlesin siis, et oleks tore kasutada vöökirjade mustreid sellele vaatamata, et värvid pole need, mis vöödel on. Võtsin riiulist kirivööde raamatu ja hakkasin mustried valima. Keeruline oli, kõik mustrid oleks tahtnud järjest suka sisse kududa. Mul oli juba pool sukka valmis, kui sain jala mõõdud. Ups, arvestasin oma jala suuruse järgi, aga vaja oli natuke laiema säärega sukka. Tõstsin suka teleka ette (no seal istub see siiamaani, kuigi vahepeal on see lõpuni kootud ja isegi teise algus on olemas) ja kaevusin lõngaarvestuse tabelisse. No ei ole enam piisavat lõngavaru. Lippasin Karnaluksi uue lõnga järele, kuid ei pääsenud uksest sisse, pühade-eelne lühedatud tööpäev sattus olema. Kiristasin hambaid, kella vaadates tõdesin, et hilinesin kõigest mõne minuti. Pood oli rahvast täis, aga turvamees seisis ukse ees ja teha polnud midagi. Järgmine pood Abakhan, aga polnud sobivat lõnga. Kolmas pood Liann Lõngad Kaubamajas. Nemad töötasid õnneks ja sobivad lõngad olid ka olemas.

 Kui juba uued sukad, siis olgu uued mustrid ka. Lappasin jälle raamatut ja otsisin sobivaid mustreid.

Lõngaks Gründl Hot Socks uni 75% uusvill, 25% polüamiid, 50 g/210 m
vardad 1,5
Lõnga kulus kokku 180 grammi

Piltide peal on sukad minu jalas. Eks nad natuke suured mulle on, aga lausa alla ka ei vajunud.
Sukad elavad nüüd oma elu Hollandis.

Katsetasin nende sukkade peal minu jaoks uudset ninakahandamise süsteemi. Mulle see meeldib.

Maateljed

Tänane postitus on täis emotsioone, rõõmu ja nukrust, ajalugu ja tänapäeva.
Tänase loo kangelaseks on maateljed, mis on pärand mu abikaasa vana-vanaemalt.
Vähemalt sinnamaani suudame taastada ajalugu. Meile teadaolevalt olid need teljed töös juba 19. sajandil Vormsi saarel. Sealt rändasid need Haapsalu külje alla. Abikaasa mäletab, et kui käis seal vanavanematel külas, siis olid need teljed seal üleval.

Läksid aastad ja teljed maandusid lakapealsele. Lihtsalt polnud kudujat.

Sain vast pea aasta aega tagasi sealt talust kõne, et kas oskan nende telgedega midagi peale hakata? Et seisavad nukralt seal laka peal ja et loll on neid lõkkesse ka ajada. Loomulikult, see oleks väga loll samm olnud. Vahepeal olid mul hullumeelsed kuud, nii et polnud ööl ega päeval vahet. Aga mul oli kuklas kogu aeg meeles, et ühed teljed ootavad mind. Augustis leidsime hetke, kus käisime telgedel järel. Siin need teljed siis on. Igat sorti vidinaid on veel, kuhi sugasid ja niieraamisid näiteks, aga need ei jäänud pildile. Uhked, eksole. Ja uskumatult hästi säilinud. Paari koha peal on mõned koiaugud märgata, muidu on kena puhas puit. Ja kui mugav pink veel on!
 Panime teljed ülesse ja olin valmis oma lõngakuhilaid vaipadeks tegema, kui saime tõdeda, et kus on, sinna antakse.
Minu vanaisa poolt meile pulmakingiks tehtud kiriteljed on siiamaani seisnud maal laka peal, kuna  polnud ruumi telgi üles panna. Ja nüüd jõudis kätte aeg, kus aampalgid ei pea enam vastu ja lakapealne on vaja tühjaks vedada. Nii et mul olid korraga kahed teljed, mis pidid ühte tuppa ära mahtuma. Ühed väärika ajalooga maateljed ja teised minu jaoks suure tähendusega kiriteljed. Käisin silitasin maatelgesid ja mõtlesin, mida siis nüüd ette võtta. Et kui pean valima maatelgede ja kiritelgede vahel, siis pigem kaldub mu eelistus kiritelgede poole. Samas ülespandud telgesid ei tahtnud lihtsalt niisama suvalisse kohta sokutada. Need teljed väärivad parimat. Saatsin siis kirja Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liitu ja kurtsin muret, et mul teljed, mis otsivad uut kodu. Liit polnud telgedest huvitatud, aga küsis luba seda minu kirja jagada nende koostööpartneritele. Loomulikult andsin loa. Lühikese vaheajaga saabus kaks kirja. Esimene kiri tuli Vormsi Talumuuseumilt ja sinna need teljed ka ära lubasin. Teine kiri tuli tuli ka Vormsi saarelt, aga kuna teljed olin juba ära lubanud, siis pidin ära ütlema. Vastuseks sain, et eks kiri saadetigi selle mõttega, et äkki võiks need muuseumisse viia. No kui juba kaks kirja järjest ütlesid, et muuseum on õige paik, siis tähendab nii ongi.
Kui nüüd siia veel natuke ajalugu juurde panna, siis Vormsi Talumuuseumi majas elas enne maja müümist muuseumile abikaasa vanaisa õetütar. No vaata siis, kuidas kõik loksus oma õigesse kohta.

Täna oli siis see päev, kui võtsime teljed koost lahti ja pakkisime autole ning teljed alustasid sõitu Vormsi tänavalt Vormsi saarele. Teljed jõuavad jälle sinna tagasi, kust nad väga ammu rännakut alustasid. Mitte küll samasse tallu, kust tulid, aga sinna päris lähedale.

Olen nüüd ühtlasi kurb ja rõõmus. Aga see on selge, et teljed jõuavad sinna, kus on nende kõige õigem ja parem koht. Killuke ajalugu loksus paika.

Kindad kudus Ene Rand Vormsi Käsitöö Seltsist

Tänast päeva jäävad meenutama armsad sõrmkindad, mis seostuvad vägagi minu lapsepõlvemälestustega. Nimelt kandsin ma lapsepõlves täpselt selle kirjaga kindaid. Kinda vitsad olid tavalises 2/2 soonikus ja triibulised, kindalaba muster aga täpselt see, mis nendel kinnastel. See on muster, mida leiab päris paljudest maakondadest, samuti ka Lätist. Minu lapsepõlve kindad tulid peaaegu kõik Lätis elava vanaema käest ja tema kudus justnimelt seda mustrit meie kõigi kinnastesse. Variatsioonid olid vaid kinda värvides. Aitäh Enele, kes kudus mu mälestused kinnastesse (muuseas, kindad on mulle täiesti parajad) ja aitäh Marjule Vormsi Talumuuseumist, et aitasid leida meie telgedele parima koha.

Nüüd pühin silmanurgast heldimuspisara ja lähen isadepäeva kooki sööma. Vot nii!

Forest Fling

Drops 196-5 Forest Fling
Otsustasin, et kui praegu ei näita seda salli, siis jääb postitus tegemata.

Sall sai valmis juba augustis ja pildile sai see septembri alguses. Olime abikaasaga metsas, trampisime mitmeid tunde mööda metsa ja otsisime seeni. Saak oli vilets. Vahetasime asukohta, et vaadata üle meie pohlakoht. Marju õnneks oli. Enne kojusõitmist kasutasime veel õhtuvalgust, et mõned valminud käsitööd pildile püüda. Ega ma seda üritust enne metsaminekut väga tõsiselt võtnud. Polnud ju seljaski midagi rohkemat kui metsariided, juukseharja polnud, et räti all äramuljutud juukseid kohendada. Nii igaks juhuks tegime pildid ära, et mine tea, kas paremat võimalust tuleb. Ega tulnudki. Kui oleks võimalust olnud, polnud salli kaasas. Kui sall oli kaasas, polnud pildiilma.
Nõnda ma siis lehvisin mööda metsateed ringi nagu lastud vares ja pildid said tehtud. Ühesõnaga, keskenduge sallile :)

Lõngaks Drops Delight, värv 02, 50 g/175 m, 75% villa, 25% polüamiidi
Vardad 3,5

Muster on iseenesest lihtne, lühendatud ridadega parempidine kudumine. Sellega ei tohiks mingit probleemi tekkida, mul aga õnnestus harutada meeletutes kogustes. Esialgu ei saanud täpselt juhendist aru, et kus ma pean lehemotiivi vahetudes ümber keerama. Nõnda tekitasin ülearuse rea. Kui ükskord aru hakkasin saama, kuidas vaja teha on, oli juba päris suur ports kootud. Ja ei tea, kuidas see küll õnnestus, aga paar korda kudusin leherootsu valet pidi. Esimene kord, kui vea avastasin, hakkasin mingit omaloomingut tegema. Et tekitaks sinna salli sisse mingi kobara teistpidi rootsudega lehti. Peaaegu et isegi õnnestus, aga mulle see tulemus ei meeldinud. Ühesõnaga, kudusin suure hulga lõnga omaloominguks ära, harutasin selle üles ja muidugi selle vigase algse lehe ka, aga selleks oli vaja diagonaali mööda kaks rida lehti üles harutada. Harutatud osa oli kõvasti suurem kui lõngatokk. Muudkui aga harutasin ja vandusin. No sedamoodi suurt harutamist viljelesin päris mitmed korrad. Ime, et selle aja peale kudumise isu üle ei läinud.
Salli lõpuks oli mustri põhimõte väga selge. See muidugi ei tähenda, et kui sama salli kudumine ette võtta, siis apsakaid sisse ei tuleks. Mõni muster kohe on selline, et eksimine on kerge tulema.

Minu sall sai originaalmustriga võrreldes leherea jagu laiem, et oleks ikka õlasalli mõõtu.

Lõbusad kindad lastele

Näitan nüüd lõbusaid laste kindaid, tervelt 6 paari korraga.

On nad nüüd kõik rebased või rebased ja hundid, võta nüüd kinni. Paar siilikindaid ka sekka.

Lõngaks Novita 7 Veljestä
150 g/300 m, 75% villa, 25% polüamiidi

Oli päris lõbus kudumine